Aasta halvim võrgutööline

Pidin siia kirjutama uutest asjadest mis vahepeal tehtud said - esimest korda pühapäeval kirikus ja kohalikus india ööklubis ja 360 kraadi pealtpanek - aga tänu ühele väljendile tuleb teine jutt.

"You still don't know my name, do you?"
Järgneva murdosa sekundi jooksul käib peast läbi valus välgatus 'kurat ei tea jah'. Kui üldse ei vea, tuleb teine kohe veel hirmsama hooga otsa - 'ma olen seda lauset sellest suust juba kuulnud'.

Mida siis teha? Variandid on -
1) hakata pakkuma: "Sure I do - it's [lemmiknimi], right?" Lootus on et veab, sõber selja tagant sosistab, või elekter protsessi käigus kaob ning saab pimeduse varjus kiirelt sääred teha.
2) bluffida: "I'm sorry, I don't believe we've met. And I surely would remember such an enchanting lady/important person/ugly face." Töötab purjus ja leplike inimeste peal, ülejäänud sajatavad mõttes mulle halbu loitsusid peale.
3) ignoreerida: vaadata saali teise otsa, lehvitada käega ja reipalt astuma hakata.

Minu isiklik lemmik on muidugi variant 4 - kiirelt üle keha punaseks minna ja midagi vabandavat/naljakat välja võluda. Kui kõik läheb hästi, siis ütleb teine pool jälle nime, mina kuulan osavõtlikult ja mõtlen samal ajal Dzhunglistaari viimasele osale, ja räägimegi sõbralikult edasi.

Nädalatetaguseid kokkusaamisi on lihtsam välja vabandada - aga kolmas kord sama peo jooksul... Evolutsiooniliselt jään ma oma viiesekundise mäluga ilmselt kuskile havi lähedale.

Ka inimesed, kes pole käinud Villu Parveti müügikoolitusel, teavad, et võrgutöö on edu alus. Mulle kõike seda 'feimi respekti ja sulli' polegi kohe vaja, saaks ainult olengutel niimoodi ära käidud, et iga kord ei tekiks tahtmist ennast ära tinistada.

Kokkuvõttes kuulutan ennast aasta halvimaks networkijaks ja autasustan ennast Vilo Eestist toodud täissuitsuvorstiga. Professionaalne abi on teretulnud.