Eestlane igas sadamas

Täna rääkis professor biotechi loengus parajasti evolutsioonist ja geneetilise koodi mittetäiuslikkusest (mis teeb selle tegelikult palju paremaks), kui ta otsustas näitena sisse tuua silmade värvi. Nagu muuseas mainis ta ära selle, et kui audientsi hulgas oleks eestlasi, siis oleks nad ilmselt pikad, blondid ja siniste silmadega. Suusoojaks küsis igaks juhuks üle ka, et ega ei ole siis ühtegi ja kuna ma tegelikult parameetritele peaaegu vastan, siis pidin häält tegema.

Saime siis kohe dialoogi pidada:
- 'Khuidas laheb?'
- 'Pole viga'
- 'Thore'
Tervele saal arvas, et see oli väga humoorikas. Mina arvan, et nad ei saanud keegi tekstist aru.

Igatahes mees veetis oma postdoki MIT's, kus ta kohtus kena eestlannaga ja jagab temaga nüüd kodu, kahte last ja mônda firmat. Neil on Vana-Vigalas talu ja eesti nimega lapsed. Ise pôline iirlane, aga räägib ka veidi eesti keelt, sest 'muidu naine ligi ei lasknud'.

Tuletab meelde veel ühe MITi professori, kellele külla ei viitsinudki minna - väliseestlane, kaks korda abielus. Esimest korda Toronto Eesti Majas kohatud eestlannaga ja kui tollega välja ei tulnud, siis leidis Californiast uue ja parema, aga ikka Eestist pärit. Mingi veidra juhuse läbi oli see uus naine ka minu professori pulmas laulnud.

Igatahes, rääkisime juttu ja tuli välja, et Cami tuli see aasta veel kaks eesti poissi. Kolmikutest on kaks tükki välja valitud ja proovivad nüüd hakkama saada. Soovitati 'vanema venna' nôu ja jôuga abiks olla - eks näis, kas saab kuidagi kasulik olla.

Ja rubriigist mida mina täna koolis ôppisin - geneetiliselt on mees täielikult välja arenemata naine. Nii et see, et me vaatame jalgpalli, jätame sokid vedelema, higistame, joome ôlut, röhitseme ning veedame tunde mööda linna sôites ja pobisedes 'see peab kuskil siinsamas olema' selle asemel et nôu küsida pole tegelikult meie süü. Küsige teadlaste käest, kui ei usu.