Aasta halvim võrgutööline

Pidin siia kirjutama uutest asjadest mis vahepeal tehtud said - esimest korda pühapäeval kirikus ja kohalikus india ööklubis ja 360 kraadi pealtpanek - aga tänu ühele väljendile tuleb teine jutt.

"You still don't know my name, do you?"
Järgneva murdosa sekundi jooksul käib peast läbi valus välgatus 'kurat ei tea jah'. Kui üldse ei vea, tuleb teine kohe veel hirmsama hooga otsa - 'ma olen seda lauset sellest suust juba kuulnud'.

Mida siis teha? Variandid on -
1) hakata pakkuma: "Sure I do - it's [lemmiknimi], right?" Lootus on et veab, sõber selja tagant sosistab, või elekter protsessi käigus kaob ning saab pimeduse varjus kiirelt sääred teha.
2) bluffida: "I'm sorry, I don't believe we've met. And I surely would remember such an enchanting lady/important person/ugly face." Töötab purjus ja leplike inimeste peal, ülejäänud sajatavad mõttes mulle halbu loitsusid peale.
3) ignoreerida: vaadata saali teise otsa, lehvitada käega ja reipalt astuma hakata.

Minu isiklik lemmik on muidugi variant 4 - kiirelt üle keha punaseks minna ja midagi vabandavat/naljakat välja võluda. Kui kõik läheb hästi, siis ütleb teine pool jälle nime, mina kuulan osavõtlikult ja mõtlen samal ajal Dzhunglistaari viimasele osale, ja räägimegi sõbralikult edasi.

Nädalatetaguseid kokkusaamisi on lihtsam välja vabandada - aga kolmas kord sama peo jooksul... Evolutsiooniliselt jään ma oma viiesekundise mäluga ilmselt kuskile havi lähedale.

Ka inimesed, kes pole käinud Villu Parveti müügikoolitusel, teavad, et võrgutöö on edu alus. Mulle kõike seda 'feimi respekti ja sulli' polegi kohe vaja, saaks ainult olengutel niimoodi ära käidud, et iga kord ei tekiks tahtmist ennast ära tinistada.

Kokkuvõttes kuulutan ennast aasta halvimaks networkijaks ja autasustan ennast Vilo Eestist toodud täissuitsuvorstiga. Professionaalne abi on teretulnud.

Selgituseks

Tegelikult pole ma vastupidiselt populaarsele arvamusele päris profisportlaseks hakanud ega hea elu peal lebotama jäänud ja suurema osa ajast täidab ikka kool ja töö.

Näiteks reedeti sõidan maale - vähemalt ühe päeva nädalas katsun veeta EBIs ja uurida seda, miks on inimesed lahedad vôrreldes koerte, hiirte ja kanadega. Järgmine nädal saab kool läbi ja siis olen veel pool kuud seal ning üritan kasulik olla. Enne ekspressbussi avastamist polnud maalesõit mingi meelakkumine nagu Ivo Linna laulus, vaid orienteerumine läbi uniste külade (kirik + kõrts + postkontor), mis on sadu aastaid samas kohas olnud.

Mõne päeva istun laboris ja uurin, kuidas arvuti töötab või kuidas lennuki kontrollmehanismid negatiivse tagasisideme mudimise peale käituvad, mõne päeva nokin raamatukogus nina.

Aga hea elu pole kuskile kadunud ka - peangi tänupüha puhul minema veini jooma ja erinevaid sulelisi tarbima. Õige hetk olemaks tänulik selle eest, et kaks nädalat sadanud vihm on läbi saanud.

Asitõend #18

Võrkpalliturniiril küsis kohtunik vastasvõistkonna käest tõsimeeli, mitu tüdrukut neil platsil on.

Sport, sport, sport

Peale Birminghami mängu ja sellele järgnenud tobedusi arenes korvpallimeeskonnas telenovela - treener andis lahkumisavalduse ja ei öelnud, kas ta enam tagasi tuleb, trennis läks löömaks, tsenter väänas jala korralikult välja, parimaid mängijaid arvas, et ta parem enam ei mängi ja üks mängujuhtidest jäeti Premiershipi jalgpalluri pärast maha.

Mis jäi tavalisest B-klassi Hollywoodi filmist puudu, on veel natuke ebaônne, ära ostetud kohtunikud, pingipoisi tôus vigastatud mehe varjust staariks ja mängijate omavaheline kaklus sama tüdruku pärast.

Täna horvaatia päritolu 28-aastasele psühholoogile jôudsime tänaseks happy endini - treener on tagasi, mängisime palli, tegime homonaljasid ja vôtsime kôik koos peale trenni sümboolse ôlle.

Aga vanadus ei tule lihtsalt - peale hommikust kooliliiga mängu, lôunast vôrkpalliturniiri ja ôhtust treeningut on ihu hell. Kirjutasin juba jôuluvanale, et ta tooks mulle vannitäie Capsicami. Ootan vastust.

Cambridge 66 - Birmingham 87

Rohkem polegi nagu midagi öelda kui et kolmanda veerandi lôpus oli vahe üks punkt ja kogu neljanda veerandiga viskasime kokku 5 punkti. Raske on mängida kui iga mees saab ise moodi mängust aru ja anname ära umbes 20 ründelauda.

Cambridge 91 - Oxford 67

Hea lihtne vastane aga oskasime esimesed kolm veerandit endal ise elu raskeks teha. Kümnetes pallikaotusi ja kaitsesse mittejôudmisi hoidsid mängu punkt-punktis kinni. Endale tegi meelehärmi vabavisete protsent ja ründelaudade realiseerimine - tore on küll kolm korda järjest enda viset tagasi saada korvi all, aga tegelikult peaks ka vaatamata veale ära panema.

Name

Number

Pos

Min

1p

2p

3p

Off Reb

Def Reb

As

St

Bl

TO

Fouls

Points

Parts,L

13

3

36

9/2

13/8

3/1

5

6

4

1

3

3

4

21

Nädalalôpu intellektuaalne maailmalaiendamise ja enesetäiendamise kursus

ehk kaks päeva Iirimaal iiri baarides.

Sellega seoses tuli suvest selline asi meelde:
St. Petersburg Airport.
-One ticket to Dublin
-Куда, блин?
-To Dublin

Cambridge 78 - Wolverhampton 87

Kui sõudmine on populaarsemaid alasid, jalgpall, rugby, kriket, maahoki ka kohe seal kannul, siis korvpall jääb kuskile teise kümnesse.

Seda lihtsam oli peale pikka katseteperioodi lihtsalt trenni kohale minna ja öelda, et ma tahan ka mängida. Alguses naeratati, et 'no tule tee siis see üks trenn', lõpuks tahtsid juba nemad ka, et ma tahaks mängida.

Võistkonnas on 2 inglast, ülejäänud on Kreekast, Serbiast, Sloveeniast, Saksamaalt, Horvaatiast, Kanadast, USAst, Hiinast. Treener ise on serblane, kes arvab, et õige korvpall koosneb kiirrünnakutest. Seega veedan oma nädalavahetused ja reede õhtud põhiliselt 2 tundi sprinte tehes.

Mängust ka - liiga liidriga läksime vastakuti. Algul pandi surve peale ja jäime 8-ga taha ja see vahe püsis sisuliselt mängu lõpuni. Raske on järgi võtta kui oma lauda ei saa korralikult kätte, praaki on palju ja kiirrünnakus üle joostakse. Vabavisked olid ka 35/16 - oleks korraliku protsendiga visanud oleks hoopis teine mäng olnud.

Veidi oli huumorit ka - alustuseks üks meie mees saadeti väikse tõuklemise eest platsilt minema. Järgmine rünnak tuli siis seesama neegripoiss, keda lükati, täie hooga kiirrünnakusse ja sai minu käest väga magusa kopa - meeter eemalt ja tugevalt pall näkku tagasi. Kui ta lõpuks ennast püsti ajas, otsustas ka natuke plõksida ja tuli tõukas selja tagant. Peale seda taganes kiirelt oma poolele, kusjuures ise karjus 'hoidke mind tagasi'. Tulemuslikumat ja magusamat koppa polegi varem olnud - oma publik naeris tema üle ja ta saadeti lõhkise mokaga saalist minema.

Statistikahuvilistele siis see lõik ka:

Name

Number

Pos

Min

1p

2p

3p

Off Reb

Def Reb

As

St

Bl

TO

Fouls

Points

Parts,L

13

3

34

10/4

8/5

6/2

3

5

3

5

2

4

4

20

Ei tea, kas nüüd peaks siis Anu Sääritsale helistama??

Garfield

Lugesin Postimeest, et teada saada, mis maailmas parajasti toimub ja kuidas kodumaal terrorikartuses läheb. Väga pikalt ei suutnud ennast petta ja siirdusin koomiksite juurde. Mürakarud on toredad, Akne minu lemmik, Dilberti pärast on aeg-ajalt piinlik, et ta mulle naljakas tundub.

Aga Garfield - maailma parim netileht (vähemalt nii on seal kirjas) vôtab väga hästi kokku kogu selle oranzhi karvakera. Peale Raikoveiko vôimast duot pole ammu sellist teksti kogenud.