Battle of Bands

Käisin kontserdil.

Sain teada, et muusikud näevad oma muusika moodi välja. Kui tulevad lavale kaks pilves olemisega ja õnnetu näoga kunstnikuhinge, siis nad laulavad ka oma neli lugu Verve halvemate palade järgi minooris kitarri silitades. Kauboisaabastes ja nahkvestiga poiss laulab loomulikult sellest, kuidas ta 1849 Georgiast Californiasse läks ja kulda leidis. Üleni musta riietatud bändi laulud algavad sõnadega 'When they found your mangled body' või 'I was just 14 when you cuffed me to bed / You had a leather vest and told me to spread' ja edasi polnud õnneks aru saada.

Pilli mängis enamik ikka kuradi hästi, mis on normaalne arvestades seda et paljud seda ülikoolis õppisid.

Need keda sinna vaatama sai mindud olid loomulikult kõige paremad. Neegrineiu laulis lihtsalt uskumatult hästi. Sain endale laulu pühendatud ja puha. Teine hea elamus oli iiri kutt, kelle käsi pilli mängides minu jaoks võimatuid liigutusi tegi. Vähe sellest, et ta eriti kiirelt erinevaid redeleid mängis, ta suutis veel samal ajal laulda ka. Minu suur lugupidamine kõigi multifunktsionaalsete inimeste vastu.

Ja palve praegustele ja tulevastele punk-rokk tibidele - ärge kõik laulge Meredith Brooksi 'Bitchi'. Me saame ka ilma selleta aru, et te vihkate maailma ja olete ema ja laps korraga ja et teil on rohelised juuksed sest te olete iseseisvad.