Ühine nimetaja

Rääkisin trennis oma kraaniprobleemist ja leidsin väga sooja vastukaja. Vahest seetôttu, et seal on koos 3 inglast ja 12 mujalt maadest.

Välismaal viibides tekib teiste vôôramalastega side natuke kiiremini kui kohalikega. Seda vôib kutsuda kasvôi juba sôjaväes läbiproovitud 'sama supi sisse sattunute kamraadluseks'. Teised välismaalased môistavad, mis olukorras Sa oled ja mida läbi elanud - alates Sinu esimesest tassist piimaga teest kuni armsate tüütute inglise vanadaamideni, kes arutaks heameelega udu tuleku kuupäeva veel tund aega.

Kohe on olemas side - ühiseks nimetajaks on praeguse asukohamaa vaba kirumine. Inglastele Sa ei lähe rääkima rugby môttetusest vôi vasakpoolsest liiklusest. Aga suvalise välismaalasega on kohe kindlad jututeemad, mida üles vôttes saab nii terakese huumorit kui ka vôimaluse keelt teritada.

Vôibolla polegi asi välismaalane olemises. Ajutised 'vihasôbrad' palju kergemad tekkima kui tavalised. Poesabas tuli ükskord ette selline dialoog: "See kassiir vôiks oma paksud näpud kiiremini tööle panna ja 10 inimest ei peaks siin pool päeva passima." - "Tôesti, ikka eriti tainad on siia vôetud." Kohe selline soe äratundmisrôôm - me vihkame sama asja. Ja juttu jätkub kauemaks.

Teistpidi ei tööta - pole mina veel kuulnud poes kedagi rääkimas "Kuule, see kassiir teeb täna ikka eriti head tööd." - "Tôesti, täna on kôige parem." Lihtsalt ei juhtu. Viha on ikka kraadi vôrra kangem tunne kui heameel, kuigi väike rôômupakitsusega pôues on alati parem ringi käia kui vihaokkaga.