Kui loll
saab üks inimene olla?
Tänane surfiretk oli selle suurepärane näide. Alustuseks võtsin vale purje. See selleks. Tagasi tulles juba kodu poole minek, kui keset kolmerealist kiirteed järsku hakkab rihm esiklaasi peksma. Loomulikult olime koormarihmad peale lahtipakkimist ette kapoti peale jätnud. Esimene läks lendu enne kui midagi teha andis, teisel sain sabast kinni.
No ok, sõitsime tagasi, parkisime 300 m eemale, jalutasime ja otsisime teeääri läbi ja saime rihma tagasi. Pool tundi kadunud, asjad alles, avariisid ei põhjustanud. Läksime kesklinnast mu ratast peale võtma.
Ratas kenasti juppideks ja pagasnikusse, läks päris kiiresti, kui valvsate kodanike küsimuste peale seletamine, et "on küll meie ratas jah" välja arvata (kusjuures ainult valvas olemisest ikka ei piisa - see seletus rahuldas mõlemat uudishimulikku vanataati täielikult). Jälle 15 minutit kodu poole sõitnud, kui äkki sähvatab - "kurat, rattalukk katusel". Rattalukust iseenesest pole midagi, aga luku küljes oli kimp võtmeid, mis avavad kõik minu elu tähtsad uksed.
Mis toob mind selle juurde, et ma usun, et inimeste lollus peaks saama karistatud, et seda järgmine kord enam ei juhtuks. Aga mina sain oma võtmed kätte ja koormarihmad on alles ja vale purjega polnud ka väga hullu - niimoodi ma ei õpigi ju kunagi.
Aga muidu oli käremaruvahva nädalavahetus surfi ja grilli ja Londoni ja pubide ja veel väikse surfiga. Nii et väljateenimata õnnelik lõpp oli täiesti omal kohal. Karistan ennast homme kaheksase ärkamisega.
Tänane surfiretk oli selle suurepärane näide. Alustuseks võtsin vale purje. See selleks. Tagasi tulles juba kodu poole minek, kui keset kolmerealist kiirteed järsku hakkab rihm esiklaasi peksma. Loomulikult olime koormarihmad peale lahtipakkimist ette kapoti peale jätnud. Esimene läks lendu enne kui midagi teha andis, teisel sain sabast kinni.
No ok, sõitsime tagasi, parkisime 300 m eemale, jalutasime ja otsisime teeääri läbi ja saime rihma tagasi. Pool tundi kadunud, asjad alles, avariisid ei põhjustanud. Läksime kesklinnast mu ratast peale võtma.
Ratas kenasti juppideks ja pagasnikusse, läks päris kiiresti, kui valvsate kodanike küsimuste peale seletamine, et "on küll meie ratas jah" välja arvata (kusjuures ainult valvas olemisest ikka ei piisa - see seletus rahuldas mõlemat uudishimulikku vanataati täielikult). Jälle 15 minutit kodu poole sõitnud, kui äkki sähvatab - "kurat, rattalukk katusel". Rattalukust iseenesest pole midagi, aga luku küljes oli kimp võtmeid, mis avavad kõik minu elu tähtsad uksed.
Mis toob mind selle juurde, et ma usun, et inimeste lollus peaks saama karistatud, et seda järgmine kord enam ei juhtuks. Aga mina sain oma võtmed kätte ja koormarihmad on alles ja vale purjega polnud ka väga hullu - niimoodi ma ei õpigi ju kunagi.
Aga muidu oli käremaruvahva nädalavahetus surfi ja grilli ja Londoni ja pubide ja veel väikse surfiga. Nii et väljateenimata õnnelik lõpp oli täiesti omal kohal. Karistan ennast homme kaheksase ärkamisega.
posted by Leopold at
10:29 pm
|
0 comments
