Do Re Mi

Viimased paar päeva on kujunenud väga musikaalseteks.

Reedel tuli St. Johnsi kabelisse laulma Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kavas oli Arvo Pärdi 'Kanon Pokajanen'. Viisin oma kohalikud briti sõbrad raamatute kõrvalt ära kultuuri nautima.

Sain palju targemaks - peale selle, et polnud varem kuulnud ei esitajaid ega autorit, ei olnud ma ka näinud nii palju erinevaid kuulamise tehnikaid, ega teadnud ka täpselt mitu varbarõngast ühe jala varvastele mahub.

Päeva rosin tuli siis, kui kontserdile kogunenud eestlased Pärtel Piirimäe kontoris minust tunduvalt vanemat portveini juues ning kõrgelt tornist üle maalilise jõe ja muruplatside vaadates lipsu lõdvaks lasid. Ah, the fine life...

Eile jälle oli Cambridge'i õllefestivali viimane päev. Võrreldes Eesti summerite ja toobritega oli tegu suurusjärku lahjema üritusega, sest a) õlu oli kehv b) õlu oli kallis ja c) eeskava puudus.

Perekond Kulliga sai siit-sealt degusteeritud, ja kuna eestlane on ikka laulurahvas, siis ka mõned laulud tehtud. See tõi jälle omakorda inimesi uudistama, ja mõistatama, et kellega tegu. Tuli välja, et laulvad eestlased on väga 1) rootslaste 2) norralaste 3) taanlaste 4) soomlaste näoga täpselt selles järjekorras. Skit bra.